Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku seisukoht: dialoog vastasseisu asemel
Piiskop Daniel, Eesti Kristlik Õigeusu Kirik
26.09.2025
Möödunud nädalal võttis Riigikogu enamhääletusega muutmata kujul vastu kirikute ja koguduste seaduse ning saatis selle allkirjastamiseks president Alar Karisele, kes on selle dokumendi juba kahel korral põhiseadusele mittevastavuse tõttu Riigikokku tagasi saatnud. See olukord paneb mõtlema mitte üksnes eelnõu sisu üle, mille kohta paljud tormavad oma arvamust jagama sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses, vaid ka selle üle, kuidas seda koostati ja arutati. Arutelud on kestnud juba peaaegu aasta ning kogu selle aja on meie Kirikut tabanud põhjendamatud ja tõendamata süüdistused.
Demokraatlikus riigis, kus võim kuulub definitsiooni järgi rahvale, ei tohi rahvalt otsustusvolitused saanud ametikandjad neile usaldatud võimu kuritarvitada. Kui tegemist on otsustega, mis puudutavad arvestatavat osa ühiskonnast, tuleb enne, kui need jõuavad valmis eelnõudena Riigikokku, mitte üksnes pidada nendega seoses põhjalikke arutelusid kõiki huvitatud osapooli kaasates, vaid ka teemat sisuliselt uurida ja analüüsida, et vältida pealiskaudseid ja ebakompetentseid lahendusi. Paraku võetakse paljud olulised otsused sageli vastu ilma sisukate ja pikemate aruteludeta ning võimalike tagajärgede ja riskide hoolika kaalumiseta. Nii juhtus ka kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõuga. Otsused, mis puudutavad usulisi ühendusi ja laiemalt delikaatset südametunnistuse- ning usuvabaduse teemat, peaksid kahtlemata sündima vähemalt nende osalusel, keda need kõige otsesemalt mõjutavad.
Peaaegu aasta on meie küsimust arutatud ja otsustatud ilma meieta – kogu seadusemuudatuste ettevalmistamise vältel ei ole ei Siseministeerium ega Riigikogu kordagi meie Kiriku poole pöördunud, ehkki Eesti Kristlik Õigeusu Kirikut mainiti korduvalt parlamendidebattides. Oleme pakkunud kohtumisi, valmis selgitama oma seisukohti ning taastama konstruktiivse dialoogi, mille katkestas endine siseminister ühepoolselt, algatades kirikute ja koguduste seaduse muutmise. Õigluse huvides märgin, et korra osalesin õiguskomisjoni avalikul istungil, kuid ka sinna polnud ma algselt kutsutud ning pidin osalemiseks eraldi luba paluma. Õigeusu teemal kutsuti sinna eksperdina esinema hoopis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku esindaja. Ta ei saa antud juhul olla erapooletu, sest erinevad meie organisatsioonide suhteid puudutavad küsimused Eestis on endiselt lõpuni lahendamata. Kõigile on selge, millise Kiriku vastu need seadusemuudatused on suunatud. Ent õigusriigis ei tohi seadusloome tugineda põhimõttele „kõik saavad aru, kellest jutt”. Seadus peab olema universaalne ja õiglane kõigi suhtes ning mis peamine — kooskõlas Põhiseadusega.
Iseloomulikuks oli meediaruumis toimunu nädal enne ja pärast muudatuste arutelu Riigikogus: avalikus ruumis ja ajakirjanduses kõlasid taas teada tuntud teesid selle teema kohta. Samuti oli kõnekas näide augustikuus Arvamusfestivalil peetud arutelu, mille korraldas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik pealkirjaga „Õigeusu Kiriku väljakutsed”. Selles osalesid teoloog Tauri Tölpt, Tartu Ülikooli usuteaduskonna asejuhataja ja kirikuloo kaasprofessor Priit Rohtmets ning Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee. Kava järgi pidi arutelu käsitlema meie Kirikut, ent arusaamatul kombel ei pidanud EAÕK vajalikuks meid sellest informeerida, rääkimata sellest, et kutsuda meid arutelus osalema. Täiesti juhuslikult saime sellest teada ja vaid tänu isiklikule algatusele õnnestus mul viimasel hetkel aruteluga liituda, et esitada meie Kiriku seisukoht. See oli väga märgiline näide. Mingi arvamus on juba ette välja kuulutatud ning kogu arutelu peaks üksnes arvamust kinnitama.
Kui aasta tagasi, meie Kiriku vastu alanud kampaania taustal, korraldas Aleksandri Õigeusu Vennaskond rahvusvahelise teadus‑praktilise konverentsi „Õigeusu Kirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed”, mis oli pühendatud õigeusu olukorra analüüsile Eestis ning Kiriku ja riigi suhete arendamise võimalustele, siis soovisime et ühiste arutluste tagajärjel saaksime järgnevaid samme vaagida. Kutsusime konverentsile nii riigi esindajaid kui ka Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajaid. Eeskätt lootsime Eesti Apostlik‑Õigeusu Kiriku pea metropoliit Stefanuse osalemisele, et ühiseid küsimusi akadeemilisel moel ühiselt arutada. Kuid ta keeldus tulemast.
Eesti Kristlik Õigeusu Kirik on Eestis ametlikult registreeritud usuline ühendus. Meie usklikud elavad Eestis ja on osa Eesti ühiskonnast ning tundub iseenesest mõistetav, et meid kuulataks ära küsimustes, mis meid otseselt puudutavad.
Me jagame riigi muret riikliku julgeoleku pärast ja peame seda väga oluliseks küsimuseks. Kuid kirikute ja koguduste seaduse muutmise puhul ei saa öelda, et see aitaks julgeolekut tugevdada, nagu püütakse avalikkust veenda. Vastupidi — seaduse muutmine ja kogu paranduste menetlemise käik on tekitanud ühiskonnas lisapingeid ja lõhestumist. Me ei saa nõustuda sellega, et EKÕK-d, selle vaimulikkonda ja ilmikuid käsitletakse potentsiaalse ohuna. Oleme korduvalt rõhutanud: oleme iseseisev Kirik, mis tegutseb täielikus kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega. Seda märgiti EKÕK Püha Sinodi avalduses 02.04.2024, sellest räägiti meie pressikonverentsil 09.04.2024 ning seda on korduvalt rõhutatud meie hilisemates publikatsioonides ja esinemistes. Nagu president õiglaselt märkis, sisaldab kehtiv seadusandlus juba vajalikke mehhanisme riigi julgeoleku tagamiseks. Kanooniline side Moskva Patriarhaadiga ei sunni meid käituma oma maa ja riigi vastalistena. Otse vastupidi, me näeme Eesti elanike vaimulikus teenimises panustamist ühiskonna sidususe suurendamisele ja seeläbi julgeoleku suurendamist ning katses mingit osa ühiskonnast tema usu põhjal taga kiusates ühiskonna nõrgendamist ja seeläbi julgeolekuriskide suurendamist. Ometi keeldub riik Siseministeeriumi ja suure osa Riigikogu näol vaatamata meie argumentidele ja õigusrikkumiste puudumisele meid kuulamast ja meiega dialoogi pidamast.
Tõsi on, et meie Kirik koondab valdavalt Eesti venekeelset elanikkonda, kuid meie uksed on kõigile avatud. Mitmetes kogudustes on arvestatav hulk eestlasi, samuti pakume vaimulikku tuge ka Ukrainast saabunud põgenikele, kellest paljud on saanud meie koguduseliikmeteks. Vaatamata Venemaa sõjalisele agressioonile Ukraina vastu mõistavad meie koguduseliikmed kirikliku kuuluvuse kaalukust. Kirikut ei vahetata niisama – see on iga uskliku teadlik otsus, mis ei sõltu geopoliitilisest olukorrast ega isegi sõjategevusest. Oluline on rõhutada, et meie Kiriku tegevuse võrdlemine Eestis Moskva Patriarhaadi tegemistega Venemaal on kohatu, sest meie jaoks on põhikirja sisse kirjutatud punkt, et meie tegevus Eestis toimub Eesti seadusandluse piires. Seega kõik see, mis ei mahu nendesse piiridesse, ei ole ka meie jaoks meie tegevuses vastuvõetav. Me olime igati nõus sellega, et see põhimõte saaks ka kavandatavasse seadusesse sisse kirjutatud, sest ei näe selles enese jaoks mingit vastuolu. Meie Kiriku kõrgeim juhtorgan on Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku Kogu ning meie Kiriku eksponeerimine eelkõige välise mõju edasikandjana Eestis, on teadlik manipulatsioon.
Möödunud nädalal Riigikogus toimunud arutelu kirikute ja koguduste seaduse paranduste üle näitas, et võimuesindajad – väheste eranditega – ei soovi mitte üksnes kuulata meie Kirikut, vaid ei pea lugu ka üksteise arvamustest ega Vabariigi Presidendi seisukohast. Loodame, et riigipea jääb põhimõttekindlaks ega kirjuta seadusele alla; tõenäoliselt tuleb meil oodata ka Riigikohtu otsust. Oktoobris saab täis aasta sellest, kui meie Kirik on elanud ebamäärasuses oma tuleviku suhtes. Palvetame, et meie keerulisel ajal võidaksid arukus ja õiglus ning vastasseisu asemele tuleks dialoog. Jumal aidaku meid kõiki leida tee vastastikuse mõistmiseni!