EKÕK: miks me “ei kiirusta” oma põhikirja muutmisega?
EKÕK pressiteenistus
18. november 2026
28. detsembrini on jäänud ligikaudu poolteist kuud. Selleks kuupäevaks peavad usulised ühendused, kelle põhikirjad ei vasta kirikute ja koguduste seadusesse (KiKoS) tehtud muudatustele, viima oma põhikirjadesse sisse vajalikud muudatused. Asso Ladva väljendab 10. novembril ajalehes Õhtuleht avaldatud artiklis “AEGA POOLTEIST KUUD: Moskvale alluv kirik ei kiirusta põhikirja muutmisega” muret selle üle, et muudatused, mis annaksid tunnistust sidemete katkestamisest Moskva Patriarhaadiga, ei ole endiselt sisse viidud ei EKÕK ega Kuremäe kloostri põhikirja.
Ilmselt tuleks kohe täpsustada, et KiKoS võeti vastu õigusnormina, mitte konkreetse Kiriku vastu suunatud seadusena. Samuti ei käsitle see seadus Kirikute kanoonilisi sidemeid.
Artikli autor kirjutab, et kõik usulised ühendused peavad käesoleva aasta 28. detsembriks oma põhikirju muutma. Tegelikult aga, kui lugeda tähelepanelikult eespool nimetatud seadust ja selle kohta tehtud kohtuotsust, selgub, et seda kohustust ei ole kõigil, vaid üksnes neil ühendustel, kelle põhikirjad ei vasta KiKoS § 3 punktile 21, § 4 punktile 11, § 12 punktile 12 või § 23 punktile 21. Nendes sätetes osutatakse selliste sidemete lubamatusele juhtorganite ja struktuuridega, mis kujutavad ohtu Eesti riigile, põhiseaduslikule või avalikule korrale. Esiteks ei ole aga ükski kohus tuvastanud, et Moskva Patriarhaat kujutaks endast ohtu kõigele eeltoodule. Teiseks, isegi kui selline oht eksisteeriks, ei tuleks Riigikohtu otsuse kohaselt sugugi kõiki sidemeid ohtlikuks pidada.
Me peame ju kirikute ja koguduste seadust lugema, mõistma ja täitma kooskõlas selle tõlgendusega Riigikohtu poolt. Sellest tõlgendusest lähtudes tuleb KiKoS § 3 punkte 21 ja 22 mõista nii, et ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule korrale ja avalikule korrale võivad kujutada üksnes kohaliku usulise ühenduse halduslikud ja majanduslikud, mitte aga igasugused sidemed välisriigis asuva vaimuliku keskuse, juhtorgani, usulise ühenduse või vaimuliku juhiga, kes toetab või on toetanud sõjalist agressiooni.
EKÕK-l puuduvad Moskva Patriarhaadiga majandussidemed. EKÕK ei maksa Moskva Patriarhaadi juhtkonnale mingeid makseid ega laeku Moskva Patriarhaadilt EKÕK-le mingit rahalist toetust. Samuti puudub EKÕK-l halduslik alluvussuhe Moskva Patriarhaadi juhtkonnaga. Kõigis oma sisemistes haldusküsimustes on EKÕK täiesti iseseisev. Veelgi enam, see põhimõte on sätestatud ka patriarh Aleksius II 26.04.1993 tomoses Kiriku autonoomia taastamise kohta – sellesama autonoomia kohta, mille püha patriarh Tihhon ja Moskva Patriarhaadi Kõrgem Kirikuvalitsus andsid Kirikule 1920. aastal. See autonoomia tähendab iseseisvust kiriklik-administratiivsetes, kiriklik-majanduslikes, kiriklik-valgustuslikes ja tsiviilvõimudega seotud asjaajamistes ja majandusasjades.
Milline on siis EKÕK põhikirja mittevastavus seadusele ja mida tuleks selles muuta, et see seadusega kooskõlla viia? KiKoS-e Riigikohtu-poolse tõlgenduse kontekstis ei leia me EKÕK põhikirjast vastuolusid seadusega. Seetõttu palusidki Kiriku esindajad läbirääkimiste käigus siseministeeriumi ametnikel täpsustada, millised EKÕK põhikirja sätted ei vasta nende hinnangul KiKoS-ele ja miks. Alles siis oleks võimalik neid märkusi ja ettepanekuid arutada ning, juhindudes kanoonilisest õigusest, Eesti Vabariigi põhiseadusest ja KiKoS-est, teha põhikirjas asjakohased muudatused. Seni ei ole aga siseministeeriumilt EKÕK juhtorganitele sedalaadi soovitusi laekunud.
EKÕK ja siseministeeriumi esindajate oktoobrikuisel kohtumisel ütlesid Kiriku advokaadid otse, et neil on raske EKÕK-le ja Kuremäe kloostrile midagi soovitada, kuna riigiametnikud ei ole esitanud konkreetseid juhiseid selle kohta, millised sätted meie põhikirjades nende arusaama kohaselt seadusega vastuolus on ja kuidas neid oleks võimalik muuta.
Narva piiskopkonna puhul pole kellelegi saladuseks, et olles EKÕK kanooniline struktuuriüksus, ei ole see eraldiseisev juriidiline isik. Pärast oktoobris ministeeriumis toimunud läbirääkimisi toimus Sinodi istung, kus arutati teavet aset leidnud kohtumise kohta. Piiskop Laatsarus on EKÕK sinodi liige.
Tallinna Neeva Aleksandri katedraali kogudus on formaalselt stavropigiaalne, kuna see registreeriti 1990. aastate lõpus Moskva Patriarhaadi esindusena. See staatus oli aga tingitud üleminekuperioodi asjaoludest ning vajadusest pidada sagedasi kohtumisi Kiriku ja riigi esindajate vahel. Kuigi katedraal jäi samal ajal Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi peakirikuks, oli stavropigiaalne staatus tegelik, mitte üksnes nimeline: selle esipreestri määras ametisse Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. Nii kestis see kuni 2002. aastani, mil registreeriti Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (praegune EKÕK) ja selle kogudused. Sellest ajast alates on katedraali stavropigiaalne staatus olnud vaid formaalne. Kõiki haldus- ja majandusküsimusi lahendatakse katedraali koguduse nõukogu ja EKÕK tasandil, ilma igasuguse patriarhi-poolse haldusliku juhtimiseta ning isegi ilma talle aru andmata.
EKÕK esindajad on dialoogist siiralt huvitatud ja valmis kompromissi otsima. Seda rõhutati ka oktoobri alguses toimunud kohtumisel. Ministeeriumi esindajad lubasid omalt poolt korraldada uue kohtumise novembri alguses ning arutada seal põhikirja küsimust. Kuigi pool novembrist on juba möödas, ei ole kohtumise aega seni veel kindlaks määratud.
On väga kahju, et artikli autor ei leidnud enne selle avaldamist võimalust võtta ühendust Kiriku kantseleiga. Artikkel oleks võinud aidata selgitada paljusid ebaselgeid asjaolusid. Praegusel kujul ei saa aga rääkida küsimuse mitmekülgsest käsitlemisest.
Märkus: Meie Kiriku seisukoht kajastub osaliselt Asso Ladva artiklis „Moskva kirik pöördus Euroopa inimõiguste kohtusse“, mis avaldati Õhtulehe portaalis 19. novembril 2026.