Kristuse sündimise püha: sisekaemuse ja vaikuse aeg
Tartu piiskop Daniel, Eesti Kristlik Õigeusu Kirik
7. jaanuar 2026
Ja Sõna sai lihaks
ja elas meie keskel,… täis armu ja tõde
(Jh. 1:14)
Inimpõlved on sajandite vältel elanud targa Saalomoni sõnade järgi: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all” (Koguja 1:9). Kuid võib juhtuda, et see tavapärane elurütm mureneb. Toimub midagi nii ootamatut ja tähendusrikast, et sellest tulevad kuulutama taevased väed. Inimestele öeldi: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale” (Lk 2:10). Ja olgugi, et tänapäeval on tihti kombeks rääkida jõuludest kui hubasest ja vaiksest perepühast, siis Ingli tervitus meenutab kõigile, et sellel sündmusel on ülemaailmne tähendus.
Küllalt paljudes Õigeusu Kirikutes tähistatakse seda püha 7. jaanuaril, järgides Juliuse kalendrit (nn vana kalender). Ka Jeruusalemma õigeusu patriarh peab sel päeval Petlemmas liturgiat just seal, kus Kristus sündis. Meie jaoks ei ole see pelk ustavus traditsioonile, vaid liturgilise järjepidevuse hoidmine. See on palverütm, mis liidab meid eelnevate põlvkondade ja Püha Maa kirikueluga.
Kõigi evangeeliumi sündmustega seotud pühade kohta ütleme, et me ei peaks neid üksnes meenutama, vaid püüdma neid ka sisimas läbi elada. Nii on see ka Kristuse sünnipühaga. Kui sellele mõtleme, näeme, et evangeeliumis kirjeldatud sündmus toimus oludes, mis olid kaugel mugavusest. Kristus sündis koopas ja asetati loomade sõime, sest Petlemma majades ei olnud Tema jaoks kohta. See ei ole üksnes ajalooline tõsiasi, vaid kujund, mida Kirik on kahe tuhande aasta jooksul ikka ja jälle meelde tuletanud: Jumal tuleb maailma, kuid maailm kas eirab Teda või ei ole valmis Teda vastu võtma.
Ja ka meil on kohane meenutada Kristuse sõnu: „Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna” (Jh 15:20). Kõik see, mis toimus Kristusega, toimub ühel või teisel kujul ka Tema Kirikuga. Me näeme ja tunnetame seda ka täna. Samal ajal on oluline meeles pidada, et eksida võib igaüks, nii usklik kui ka uskmatu. Ühed eksivad uskmatusest, teised aga siis, kui asendavad evangeeliumi vaimu oma kirgede või maise arutlusega. Seepärast on meie jaoks oluline ikka ja jälle mõõta oma mõtteid ja tegusid mitte päeva kära valguses, vaid Kristuse sõna valguses.
Lihaks saanud Jumal andis meile eeskuju oma armastusest, võttes enda kanda kõik inimlikud puudused. Maailma, kus puudus rahu, tõi Ta oma rahu. Maale, kus nappis armastust, ilmutas Ta oma armastust. Ja meile kõigile, oma järgijatele, jättis Ta samasuguse seadmise: seal, kus napib kannatlikkust, näidake eeskuju kannatlikkuses; seal, kus kipub valitsema kuri sõna, ilmutage rahumeelset vaimu. Alles siis saab Tema rahu, mida ülistasid inglite väed, ka meie rahuks. Elades sel viisil kaasa Päästja tulemisele meie maailma, saame osa Tema rahuvaimust ja kõikehõlmavast armastusest.
Selle seisundi kohta on meil imeline tunnistus või isegi üleskutse suurelt pühakult – Sarovi vagalt Serafimilt: „Omanda rahu vaim ja tuhanded sinu ümber pääsevad“. Issand tõi maa peale rahu, kuid inimesed peavad selle rahu vastu võtma. Mõistkem seda suurt püha kui kutset rahule, selle rahu vastuvõtmisele ja seeläbi juba hingerahule. Seejärel kandkem see hoiak üle ka oma peresse, oma lähimate inimeste ringi, meile usaldatud ruumi ja oma kogudustesse, kus me, vahel küll väga erinevatena, suudame hoida omavahelist rahu. Ehk suudame siis ka ühiskonnas, mille osa me oleme, levitada kasvõi kübekese seda rahuseisundit. Oleme ju kõik kutsutud ühtsusele rahus, kuigi tänapäeval kuuleme sagedamini üleskutseid lõhenemisele.
Kristlastena hoiame alati silme ees Päästja eeskuju ja Tema sõnu. Ta ei lubanud meile muretut heaolu. Ta ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele” (Mt 11:28–29).
Jätkame oma palveid rahu eest. Rahu eest Ukrainas ja kõigis teistes paikades, kus täna valitseb vaen. Palvetame rahu eest inimeste südametes ning selle eest, et võidutseks terve mõistus ja austus kõigi inimeste vastu, kes soovivad elada rahus oma kodumaal.
Saagu see püha igaühe jaoks sisekaemuse ja vaikuse ajaks. Evangeeliumis on öeldud, et Kristus sündis Petlemmas ajal, mil seal toimus rahvaloendus – sündmus, mis oli puhtalt riiklik ja bürokraatlik. Ning ametlike korralduste müra ja rahvahulga sagina varjus jäi maailmal ajaloo tähtsaim sündmus peaaegu märkamata. Nii on ka täna: uudiste ja poliitiliste debattide kära keskel on oluline mitte maha magada Jumala sündimist omaenda hinges.
Soovin meile kõigile neil päevil julgust olla kristlased mitte üksnes nime poolest, vaid ka vaimus. Soovin suutlikkust mitte suurendada vihkamist ning mäletada, et Kristuse valgus paistab pimeduses ja ükski pimedus – olgu see väline või infomüra – ei suuda seda lämmatada.
Häid Kristuse sündimise pühi!