MPEÕK kolm aastat katsumuste keerises: vaade seestpoolt
Autor: Tartu piiskop Daniel, MPEÕK Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop
Kolm aastat tagasi, 24. veebruari hommikul, sõitsin Haapsalust Tallinna, kus kohtusin tuttavaga, kelle näol peegeldus sügav mure. Tema lähedased olid just Ukrainast põgenemas alanud sõja eest. Ukraina rahva jaoks oli see sõja ja sõjaga kaasnevate raskete katsumuste aja algus. Pommitamiste käigus said kahjustada ja hävinesid paljud pühakojad, inimesed pidid põgenema oma kodudest, jättes maha ka oma harjumuspärased kirikud ja kogudused. Ukraina Õigeusu Kirik seisis silmitsi mitte ainult kirikute füüsilise hävingu ja inimkaotustega, vaid ka kriisiga, kus nende usulised veendumused ja kiriklik identiteet said tõsiselt proovile pandud.
Meie, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulikkonna ja koguduste liikmete jaoks märgib see samuti uue, keerulise ajastu algust. Meie Kirik on nende aastate jooksul seisnud silmitsi enneolematute väljakutsetega. Oleme korduvalt kinnitanud oma vastuseisu sõjale ja püüdnud aktiivselt aidata Ukraina põgenikke, kuid paraku on meie nimes sisalduv “MP” (Moskva Patriarhaat) muutunud markeriks, mis on toonud kaasa järjest kasvava surve. Tänapäeva poliitilises kontekstis on hakatud rakendama lihtsustatud mustvalget lähenemist, kus igasugune side Moskvaga, ka kanooniline side Moskva Patriarhaadiga, tõlgendatakse automaatselt ohuna, süvenemata tegelikesse sisulistesse küsimustesse. Selline lihtsustatud lähenemine ei arvesta aga Kiriku tegeliku olemuse ja kohaliku kogukonna vajadustega. Kirik ei ole pelgalt administratiivne üksus, vaid eelkõige vaimne kogukond, mille liikmed on osa Eesti ühiskonnast.
Meie koguduste liikmed on kohalikud elanikud, suures osas vene keelt kõnelevad inimesed, kes peavad Eestit oma koduks. Need on inimesed, kes on siin sündinud, kasvanud ja rajanud oma elu. Praeguseks on lisandunud ka arvestatav arv Ukraina põgenikke. Ja me kõik oleme pidanud kogema üha süvenevat umbusaldust. See väljendub nii praktilistes takistustes – Kiriku kantselei üürilepingu ülesütlemises, kindlustusfirmade keeldumises meiega koostööd tegemast või siis mitmekordsetes hinnatõusudes, riigipoolsete toetuste äravõtmises, aga ka sümboolsetes žestides: kui üritasime nime muuta nii, et kaotada sellest sõnaühend MP, siis sellest keeldutakse, kirikutes veel saame jutlustada, aga hommikumõtisklustest raadios oleme vaikimisi kõrvale jäetud.
2024. aasta mais võttis Riigikogu vastu avalduse, mis kuulutas ka meie Kiriku ja Kuremäe kloostri Moskva Patriarhaadi osana kollektiivselt agressiooni toetajateks, kuulamata ära meie selgitusi ja huvitumata meie seisukohtadest. See otsus on saanud aluseks järgnevatele sammudele ja negatiivse avaliku kuvandi tekitamisele, mis mõjutavad meie koguduste igapäevast elu ja tegevust. Siinkohal võiks meenutada president Alari Karise sõnu inimõiguste aastakonverentsil: “Inimõiguste austamiseta pole ka julgeolekut. Kui me sunnime inimõigused taganema, siis tegelikult taganeb ka julgeolek.” Need sõnad peaksid panema meid kõiki mõtlema, kas praegused piirangud ja suhtumine teenivad tegelikult oma eesmärki.
Eriti murettekitav on meediamaastikul valitsev ühepoolne narratiiv meie Kiriku suhtes. Avalikus ruumis domineerivad sageli põhjendamatud süüdistused ja hinnangud inimestelt, kes ei tunne meie koguduste tegelikku elu ega Kiriku olemust. Need üksikud julged hääled, kes on püüdnud pakkuda tasakaalustatumat vaadet või meie kaitsmiseks sõna võtta, on vaibunud üldise meediamüra taustal või on neid asutud lämmatama nii et paljud meie toetajad ja mõistjad ei julge avalikult oma seisukohti väljendada, kartes tagajärgi oma heaolule ja karjäärile Eestis. See hirm on inimlikult mõistetav – keegi ei taha end vabatahtlikult löögi alla seada. Kuid kas see on normaalne demokraatlikus ja vabas ühiskonnas, et inimesed kardavad avalikult oma arvamust avaldada?
Sellele vaatamata, et meie Kiriku kujund nii meedias kui ka avalikus ruumis on peaaegu eranditult negatiivne, tulevad ka praegu eri rahvustest inimesed – venelased, eestlased, ukrainlased ja teised – ning soovivad just meie Kirikuga liituda. See ongi tõeline usuvabadus – võimalus järgida oma südamekutset vaimuliku tee valikul, hoolimata välistest asjaoludest. Ja kiriku liikmetele on see ka vabadus püsida selles Kirikus, millesse nad on kunagi ristimise läbi saanud astuda. Kui koguduste tasemel oleme möödunud aastal küsinud, kas on kogudustel soov oma jurisdiktsiooni vahetada, saime vastuseks, et kõik kogudused soovivad püsida oma praeguses Kirikus. Demokraatlikus riigis peaks igal inimesel olema õigus järgida oma südametunnistust ja usku ilma, et riik sekkuks sellesse põhiõigusesse.
Oluline on rõhutada, et praegusel hetkel tegutseb meie Kirik täielikult Eesti Vabariigi seaduste raames ja selle põhiseaduslikku korda järgivalt – me ei ole rikkunud ühtegi kehtivat õigusnormi. Ometi, kui kirikute ja koguduste seaduse muudatus vastu võetakse, muutume me üleöö “ebaseaduslikuks”, ilma et meie tegelikus tegevuses või põhimõtetes midagi muutunud oleks. Selline seadusandlik lähenemine tekitab küsimusi õigusriigi põhimõtete järgimise kohta. Kuna kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu ei ole veel teist lugemist Riigikogus läbinud, on meil viimane võimalus üheskoos leida tasakaalustatud lahendus, mis arvestaks nii julgeolekukaalutlusi kui ka usuvabaduse põhimõtteid. Usume, et ainult avatud dialoog ja vastastikune mõistmine võivad viia paremate lahendusteni, mitte aga kiirustades vastuvõetud piirangud ja nende elluviimist tagavad survestavad meetmed.