Neeva Aleksandri katedraal: meie ühine ajalugu
Marina Kasparovitch, Eesti kultuuri ajaloo diplomeeritud spetsialist, Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku kantselei töötaja ning väljaannete „Tallinna Neeva Aleksandri katedraal“ (2015, vene keeles) ja „Alexander Nevsky Cathedral“ (2016) üks koostajaid.
Viimastel aastatel on Eesti Kristliku Õigeusu Kirikuga seonduvat saatnud ärevus ja ebakindlus. Seda tunnevad kõik, kes kuuluvad sellesse Kirikusse, olgu siis koguduseliikmed, töötajad või vaimulikud. Ning loomulikult ei saa ükski õigeusklik jääda ükskõikseks praegu poliitikute avalduste ja ajakirjanduses ilmuvate pealkirjade suhtes Neeva Aleksandri katedraali ümber lahvatanud vaidlustes, mille jooksul kutsutakse üles kogudusega rendilepingut lõpetama, katedraali muuseumiks muutma või lausa lammutama. Ka mina ei ole erand.
Mõned aastad tagasi oli mul võimalus töötada katedraali koguduse arhiivitoimikutega ning koguda materjale kahe ametliku väljaande jaoks, mis käsitlevad katedraali ajalugu. Hoidsin käes originaaldokumente, fotosid ja kirju ning töötasin läbi vanu ajalehti ja ajakirju. Neeva Aleksandri katedraal on korduvalt olnud sulgemise ja lammutamise ohus. Ka praegu näib ajalugu end kordavat.
1928. aasta: esimene katse
1928. aastal esitati Riigikogule arutamiseks seaduseelnõu Tallinna Neeva Aleksandri katedraali likvideerimise kohta. Tollased argumendid kõlavad valusalt tuttavalt: „kurva mineviku sümbol“, „rõhumispoliitika kehastus“, „ei sobitu oma stiililt Eesti pealinna üldilmega“. Ajalehed kirjutasid Poola pretsedendist – õigeusu katedraali lammutamisest Varssavis aastatel 1924–1926 ning kutsusid üles seda eeskuju järgima.
Kuid juhtus midagi ootamatut. Katedraali lammutamise vastu astusid üksmeelselt välja kõik Eesti õigeusu kogudused – nii vene kui ka eesti kogudused. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod koostas erilise palvuse korra Neeva Aleksandri katedraali säilimise eest ning seda palvust peeti kõigis Eesti õigeusu kirikutes eesti ja kirikuslaavi keeles seni, kuni katedraali ähvardanud lammutamisoht oli möödunud. Petserimaal käisid usklikud jalgsi kümneid kilomeetreid, et nendel palvustel osaleda. Katedraali kaitseks astusid välja ka mõned Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku esindajad, eelkõige ajalehe „Eesti Kirik“ toimetuse liikmed: Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Hugo Bernhard Rahamägi, kellest sai hiljem EELK piiskop, ning Tallinna Kaarli kiriku õpetaja Artur Sommer. Teade Neeva Aleksandri katedraali ähvardanud ohust jõudis isegi Ameerika Ühendriikidesse: protesti avaldasid Õigeusu Kirik Ameerikas ja Alaska vene kogukond, samal ajal kui Ameerika Episkopaalkirik avaldas arvamust, et asja käiku tuleks sekkuda Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi kaudu. Ameerika Ühendriikide endine esindaja Balti riikides John A. Gade andis Eesti Vabariigi peakonsulile teada, et katedraali lammutamine võib põhjustada noorele riigile tõsist mainekahju. Lõpuks võeti seaduseelnõu päevakorrast maha.
Tasub märkida, et samal ajal, kui esitati seaduseelnõu katedraali lammutamiseks, hakati arhitektide ja ühiskonnategelaste seas arutama Vabaduse väljaku ümberkujundamist ning sellega seoses ka ideed viia Jaani kirik sealt mujale (üks toonase arutelu osalistest nimetas seda „kivihunnikuks“). Tegemist oli Vabaduse väljakul asuva luterliku pühakojaga, mis ehitati aastatel 1862–1867 arhitekt Christoph August Gableri projekti järgi.
1930. aastad: teine laine
Neeva Aleksandri katedraali lammutamise küsimus kerkis uuesti päevakorda 1930. aastate lõpus. Seekord õnnestus katedraal päästa tänu sellele, et sinna viidi üle metropoliidi kateeder ning Siimeoni kirikust viidi sinna üle eestikeelne kogudus, mille eesseisjaks oli ülempreester Nikolai Päts – toonase Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi vend.
Tähelepanuväärne on see, et samal ajal ei olnud ohus üksnes õigeusu katedraal. 1934. aastal kerkis Jaani kiriku lammutamise küsimus taas tõsiselt päevakorda seoses Vabaduse väljaku ümberkujundamise ja Vabaduse väljakule Vabadussõja monumendi püstitamise kavadega. Tollases ajakirjanduses esitati jõulisi seisukohti, et Jaani kirik ei sobi asuma Eesti pealinna peaväljakul Vabadussamba kõrval. Luteri kogudus astus otsustavalt oma kiriku kaitseks välja. Ühiskondlik vaidlus kestis kuus aastat ning sellele tegi lõpu alles Teise maailmasõja puhkemine.
Kaks pühakoda – üks õigeusu ja teine luterlik – sattusid samal ajal sarnase lammutamisohu alla. Tegemist on olulise ajaloolise paralleeliga. See näitab, et toonane oht ei olnud konfessionaalne ega rahvuslik – löögi alla sattus kiriklik ja kultuuriline pärand kui selline. Ja iga kord reageerisid usklikud sellele vastuseisuga, sõltumata sellest, millist kirikut oht parajasti ähvardas.
Tänapäev
Iga kord, kui rahva ees seisis selline valik, otsustas rahvas säilitamise kasuks. Ja iga kord osutus see otsus targaks mitte ainult kultuuripärandi hoidmise, vaid ka riigi rahvusvahelise maine seisukohalt. Praegu lõhestavad taas Eesti ühiskonda Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (EKÕK) olemasolu küsimus, vastuoluline kirikute ja koguduste seadus ning Neeva Aleksandri katedraali ümber toimuv arutelu.
Katedraalis peetakse juba aastaid iga päev hommiku- ja õhtuteenistusi ning laupäeviti peetakse liturgiat eesti keeles. Siia tulevad palvetama eri vanuses ja eri rahvusest inimesed. Katedraali juures tegutsevad pühapäevakoolid nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Usklike jaoks ei ole Aleksander Nevski katedraal kellegi võimu sümbol ega märk kellegi üleolekust teiste üle. Nende jaoks on see Jumala koda. Paik, kuhu tullakse oma rõõmude ja muredega, kus leitakse palves lohutust ning kus kogunetakse jumalateenistustel ühisesse osadusse oma vaimulike ja ülemkarjaste juhtimisel, andes tunnistust Kristuse Kirikust. Just see ongi katedraali tegelik olemus. Tõde, mis jääb ekslike stereotüüpide varju, kuid mida võib kogeda igaüks, kes astub mõnel tavalisel päeval läbi kiriku avatud uste.
Oma 125-aastase ajaloo jooksul on Neeva Aleksandri katedraal üle elanud impeeriumide lagunemise, Eesti riigi sünni ja taastamise, revolutsioonid, sõjad, okupatsioonid ning mitu poliitilise surve perioodi. Ning ta on vastu pidanud tänu sellele, et tema ümber on iga kord seisnud hoolivad inimesed eri rahvusest ja eri usutunnistusega, kelle jaoks on see osa nende endi, linna või riigi ajaloost. Mina olen üks neist. Ja ma loodan, et Eesti rahvas teeb taas targa valiku.
Artikkel on avaldatud ERR portaalis 01.08.2026.