Tartu piiskop Danieli kommentaar Riigikogu avaldusele
Riigikogu võttis 6. mail 2024. aastal vastu avalduse, kus mõistab hukka Moskva Patriarhaadi tegevuse Venemaa Ukraina-vastase agressiooni õigustamisel ja toetamisel ning kuulutab Moskva Patriarhaadi Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Kuna see puudutab otseselt ka Moskva Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla kuuluvat Eesti Õigeusu Kirikut, avaldame allpool MPEÕK esindaja, Tartu piiskop Danieli kommentaari Riigikogu avaldusele.
Oleme juba palju kordi rõhutanud, et Üleilmse Vene Rahvuskogu puhul on tegemist ühiskondlik-poliitilise kehandiga, mis hõlmab mitmeid Venemaal tegutsevaid riiklikke, ühiskondlikke ja poliitilisi organisatsioone. Rahvuskogu eesistujaks on Vene Õigeusu Kiriku patriarh, ent ometi pole tegemist kirikliku organisatsiooniga, mis kõneleks Kiriku nimel, seda enam et MPEÕK nimel. Lisaks patriarhile ja mitmetele VÕK-i piiskoppidele on Rahvuskogus veel ülikoolirektoreid ja -professoreid, regioonide ja linnade seadusandlike kogude eesistujaid, lasteajakirjade peatoimetajaid jne. Kas oleks Eesti Riigikogu ülesanne nüüd kõiki neid organisatsioone ükshaaval agressiooni õigustavateks kuulutama hakata?
MPEÕK ja selle koguduste puhul on nii siseminister kui ka mitmed teised poliitikud tõdenud, et need ei ole millegi vastu eksinud, kellelegi pole midagi ette heita. Kui üritada iseloomustada nö keskmist usklikku kirikuinimest, siis võiks välja tuua seda, et ei otsita vastasseisu ja konflikte riigiga, kus elatakse. Igal teenistusel palvetame ka oma maa, rahva ja kaitseväe eest. Pole toimunud mingeid kohtuprotsesse, kus mõni meie vaimulik, kogudusetöötaja või aktiivne ilmik oleks Eesti põhiseadusliku korra rikkumises süüdi tunnistatud, ent sellele vaatamata pöördutakse meedia vahendusel meie Kiriku liikmete poole teatud pretensioonidega ning nõutakse neilt enese õigustamist. Kas süütuse presumptsioon meie Kiriku liikmete suhtes siis enam ei kehtigi? Praegune Vene Rahvuskogu avaldus ja selle interpretatsioon on loonud avalikkuse ees mulje, nagu lasuks meie Kiriku liikmetel süü, mida tuleks lunastada avaliku lahtiütlemisega, sidemete katkestamisega oma juurte ja päritoluga. Kui sellised otsused sünniksid koguduse sees ja koguduse veendumusel, oleks lahenduse leidmine võimalik ja see oleks kanooniliselt korrektne. Kui seda tehakse aga üksnes ilmalike võimude pealekäimisel, koguduseliikmete ja vaimulike usu- ja südametunnistusevabadusele survet avaldades ning nende põhiseaduslikke õigusi ja kanoonilist kirikukorda eirates, siis vaevalt sellisest teguviisist ühiskonnale mingit kasu tõuseb.
Tartu piiskop Daniel
MPEÕK Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop
7. mai 2024.a.