Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugeni läkitus Issanda risti ülendamise püha puhul
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugeni läkitus Issanda risti ülendamise püha puhul, mis loeti 27. septembril 2026 pärast pidulikku jumalikku liturgiat ette Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku kogudustes.
Auväärsed piiskopid, austatud isad, kallid vennad ja õed!
Õnnitlen teid Issanda Risti ülendamise püha puhul! See on püha, mil ülistatakse ohvrialtarit ja sellel toodud ohvrit inimkonna päästmiseks patust, needusest ja surmast.
IV sajandi teoloog ja filosoof Marius Victorinus kirjutab: „Me usume Teda, kes on meie Päästja risti ja surnuist ülestõusmise kaudu.” Rist, mis oli algselt piinarikas ja häbiväärne hukkamisvahend ja püsis sellena antiikmaailma üldises teadvuses pikka aega, leiab Kristuses uue tähenduse. Apostel Paulus ütleb: „Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi” (1 Kor 1:18).
Siin on üks väga oluline aspekt. Püha Antiochuse palves palume Issandalt, et Ta valgustaks meie hinge oma Risti armastusega. Just nõnda, Jumala armastus meie vastu tõstis Inimese Poja ristile, mis sai selle ohvri kaudu Eluandvaks Ristiks. Piinarikka surma sümbolist sai sümbol võidust igavese hukatuse üle. Apostel Johannes ütleb: „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas” (1 Jh 4:16). Tema jõud on „kõikevõitva armastuse“ jõud ja me muutume tugevamaks ning saame sellest valgustust, kui igaüks kandes oma risti – kõiki elumuresid ja muutlikkust; kõiki oma hingelisi ja kehalisi nõtruseid; kõiki iseloomu „eripärasid”, vaenulikku suhtumine iseendasse jne – järgime Teda, „omandades Temalt alandlikkuse, mille abil kannatusi talutakse“ (püha Ignati Brjantšaninov).
„Issand lunastas meid ristil,“ ütleb Kroonlinna püha Johannes ja täpsustab: „kuid ainult siis, kui me ise koos Temaga risti löödud saame; Ta suri meie eest ja maeti – kuid ainult siis, kui me ise sureme patule ja saame koos Temaga maetud.“
Ristid võivad olla isiklikud, kuid on ka selliseid, mis langevad osaks tervetele kogukondadele. Esimesel kolmel sajandil kiusati taga kogu Kristuse Kirikut. Alguses olid tagakiusamised pigem spontaansed, hiljem hakkas Rooma riik kristlasi sihipäraselt taga kiusama. Põhjused olid erinevad, kuid kõik need põhinesid väärarusaamadel kristlaste kohta. Esimese kolme sajandi kristlased kandsid seda ühist risti suure auasjana, võttes tänuga Jumala ees vastu neile osaks saanud kannatused ning lükates samal ajal ümber mitmesuguseid valesid iseenda, oma usu ja kirikuelu kohta.
Aga kuidas nad neid ümber lükkasid? Esiteks oma eluga Evangeeliumi järgi, armastades mitte üksnes usuvendi, vaid ka vaenlasi, sealhulgas oma usu vaenlasi; teiseks aga sõnaga usu kaitseks – sõnaga, mille tõesust kinnitas elu usu järgi.
Kuidas vastame meie selle maailma uutele väljakutsetele, mis pole ehk nii julmad nagu muistsel ajal või 20. sajandi alguses, kuid on oma salakavaluses sama rafineeritud? Kas me muistseid kristlasi järgides talume Jumalale tänulikena vaenulikke laimamisi, kaitstes samal ajal kõigil tasanditel ja kõigi seaduslike vahenditega Kiriku sisemist vabadust ning paljastades valet arusaadavas keeles, kuid „tasaduse ja aukartusega“ (1Pt 3:15)? Või hakkame tõde kaitsma „selle maailma sarnaseks saades“ (Rm 12:2) ega märkagi, kuidas me end kristlasteks nimetades „vabaneme risti koormast“, kui hakkame väliselt oma Kiriku õigusi kaitstes rääkima ja käituma selle maailma kombel, varjates end üksnes kristlase nime taha, olemata seda vaimus? Või loobume hoopis avalikult „selle maailma sarnaseks saades“ (Rm 12:2) ristist ning ohverdame selle maailma hüvede nimel oma südametunnistuse?…
Eesti õigeusklikele kristlastele on meie päevil osaks saanud raske usuproov. Kuigi võiks ju küsida: mis on sellel kõigel usuga pistmist? Meid ei sunnita ju kuulutama, et Jumalat pole olemas, meilt ei nõuta usust lahtiütlemise märgiks Pühakirja põletamist ega ikoonide jalge alla tallamist, ei nõuta isegi loobumist õigeusu jumalateenistuse traditsioonist. Meilt nõutakse kõigest seda, et teeksime järeleandmisi oma südametunnistuse ja usuvabaduse arvelt ning nõustuksime kogu Emakiriku teotamisega, et kirikulõhe patu hinnaga „osta“ endale „vaikne ja rahulik elu“.
Meie Kirik kaitseb oma õigusi kohalikes ja rahvusvahelistes kohtutes, otsib probleemidele lahendusi, olles avatud vastuvõetavatele kompromissidele riigiasutustega, ning selgitab võimaluste piires tekkinud olukorda ja oma seisukohta meedias.
Kõige tähtsam on meil kõigil meeles pidada, et meie Kirikule osaks saav survestamine on meie ühine rist. Andku Issand meile jõudu kanda seda kristlikult üheskoos, igaühel oma mõõdu järgi ja vastavalt oma positsioonile.
Andku Jumal meile armu austada Teda väärika ristikandmisega!
+ EUGENI
TALLINNA JA KOGU EESTI METROPOLIIT
27. september 2026