Aleksandri Õigeusu Vennaskonna korraldatud konverentsi tulemused: Demokraatlikus ühiskonnas on inimestel õigus usulisele enesemääratlusele ilma igasuguse sundimiseta
Aleksandri Õigeusu Vennaskond SA viis läbi 6.–7. novembril Tallinna Õpetajate majas kahepäevase teaduslik-praktilise hübriid-formaadis konverentsi teemal „Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed”.
Konverents organiseeriti kiirkorras seoses suhtekriisiga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) ja Eesti Vabariigi riiklike struktuuride vahel, kes nõuavad, et MPEÕK ja tema kogudused katkestaksid Moskva Patriarhaadiga kanoonilised suhted patriarh Kirilli Ukraina sõja kohta käivate väljaütlemiste pärast. Konverentsil osalesid ettekandjad Eestist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Suurbritanniast ja Ukrainast.
Konverentsi eesmärk oli selles, et arutada, kuidas oleks võimalik lahendada Eesti õigeusklike lõhestatuse küsimust, anda mõtteainet kiriku- ja riigitegelastele, aidates sellega kaasa mõistliku kompromissi koos otsimisele, vastastikuse mõistmise saavutamisele ja konstruktiivsete suhete loomisele Eesti Vabariigi, EAÕKi ja MPEÕKi vahel.
“Konverentsil selgus mitmeid põhjuseid, mis tekitavad ühiskonnas sallimatust MPEÕKi suhtes ning takistavad Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaadi õigeusu kristlaste omavahelise lõhe ületamist Eestis,” ütles konverentsi kokkuvõteks korralduskomitee esimees ülempreester Igor Prekup.
Üheks viimasel ajal esile kerkinud põhjuseks nimetas ta riigiametnike ja riigikogulaste autoritaarset lähenemist, mis seisneb sundlikvideerimise ähvardusel MPEÕKi sundimises kanoonilist kuuluvust muutma, mis on lubamatu sekkumine kiriku sisemisse ellu.
Koos teiste kiriklike konfessioonide esindajatega oli konverentsile kutsutud ka EAÕKi eestseisja metropoliit Stefanus, et arutada ümarlauakohtumisel hetkeolukorda ja visandada mõlemale poolele sobivaid lähenemisviise.
“Me lootsime, et konverents toimib dialoogi ning vastastikuse kuulamise ja ärakuulamise platvormina. Kahjuks ei võtnud metropoliit Stefanus kutset vastu”, – märkisid konverentsi korraldajad.
Konverentsil osalejad erinesid üksteisest ühiskondliku ja parteilise, rahvusliku ja vanuselise kuuluvuse poolest. Oli neid, kes esindasid mingit usulist gruppi kui ka neid, kes ei identifitseerinud end usklikuna. Kristlasi kolmest erinevast konfessioonist. Õigeusklikke nii Moskva kui ka Konstantinoopoli Patriarhaadist, vaimulikke, munkasid ja ilmikuid – inimesi, kes erinesid teineteisest paljude teisejärguliste asjade poolest, kuid kes olid ühel meelel peamises ja nimelt selles, et kanooniline kuuluvus on Kiriku siseasi. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa riik sundida usklikke muutma oma usulist enesemääratlust.
Kõige täpsemal moel väljendas konverentsil osalejate ühist positsiooni EELK pastor Veiko Vihuri: “Kuna Eestis ei ole põhiseaduse kohaselt riigikirikut, ei ole riigivõimul õigust sekkuda kirikute siseasjadesse – see on mõeldav üksnes väga piiratud ulatuses ja rangelt seaduses sätestatud juhtudel. Isegi riikliku julgeoleku argument ei saa tühistada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi.
Samas on vabaühendustel, s.h usulistel ühendustel, õigus ja lausa kohustus sekkuda riigi ja ühiskonna asjadesse, kuna demokraatlik õigusriik eksisteerib oma kodanike ja elanike hüvanguks ning ka usklikud inimesed, koguduste liikmed, on osa ühiskonnast kui tervikust. Nad võivad väljendada seisukohti, mis enamusele ei meeldi, ja see on kooskõlas vaba ühiskonna põhimõttega.
Erinevad kirikud korraldavad oma elu iidsete kaanonite ja muu kirikuõiguse alusel, kuid seejuures nad saavad kasutada ka demokraatliku õigusriigi pakutavaid võimalusi. Riigivõim on kohustatud austama õiguskuulekalt tegutsevaid usulisi ühendusi ning mitte takistama nende tegevust ideoloogilistel või poliitilistel põhjustel.“
„Peame õppima üksteist mõistma ja tajuma võrdsetena, et õigeusu taasühendamine Eestis saaks võimalikuks,“ võtsid kokku konverentsi korraldajad ja avaldasid lootust, et Eesti Kirikute Nõukogu saaks selles kaasa aidata.
Foto: Olena Sokolova
