Eesti Kristlik
Õigeusu Kirik

Rahvusvahelise kõrval on olemas ka siseriiklik julgeolek, mille riik peab tagama mitte ainult osadele kodanikele, vaid kõigile. Selleks, et inimesed tunneksid ennast Eestis turvaliselt, vajavad nad kõige muu kõrval veendumuste- ja usuvabadust – õigust uskuda nii, nagu nad õigeks peavad, nagu nad aru saavad ja tahavad. Kui riik sekkub usuellu oma reeglitega, siis see võib luua usklikest väära pildi – eelkõige neile, kes ise Jumalat ei usu ega ühegi koguduse liikmed pole ning ei tea ka pühakirja sisu. Usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus.

Õigeusklike kohta, kes on liitunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK) ning on valdavas enamuses Eesti kodanikud, elavad Eestis ja austavad Eesti seadusi ning väärtusi, levitatakse väärarvamusi, nagu palvetaks nad oma kirikutes Vene sõdurite eest, et need okupeeriksid Ukrainat. MPEÕK liikmeid, kes on just selles usus leidnud enda jaoks õige tee, peetakse Putini režiimi käepikenduseks. Neid Eestimaa elanikke võrreldakse kergekäeliselt Talibani või ISISe terroristidega. Kuulda selliseid arvamusi väärikate inimeste suust on kurb.

Tihti öeldakse, et MPEÕKi ja Pühtitsa naiskloostri võtab oma rüppe Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik – nii on olnud ju ka ajaloos. Tänane päev on teine – me ei ela ajaloos. Kui need inimesed oleksid soovinud astuda Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmeteks, oleksid nad seda teinud. Seda, miks keegi usklik kuulub mingisse kirikusse, saab oma südametunnistusest lähtudes selgitada ainult inimene ise. MPEÕK liikmetele ega Pühtitsa nunnadele ei saa süüks panna, et nad tahavad säilitada oma usulist identiteeti ja jääda seotuks oma emakirikuga. Üleminek teise kirikusse on keeruline protsess, milleks kedagi ei tohiks sundida.

Eestis tegutseva MPEÕK esindajad on öelnud, et Venemaa agressioon Ukrainas on väär, et patriarh Kirilli mõtted ei ole nende mõtted ja tema väljaütlemised ei ole nende väljaütlemised. Vene õigeusklike, Pühtitsa nunnade ega patriarh Kirilli vahele ei saa ega tohi panna võrdusmärki. Kui seda tehakse, siis teeb see haiget kõigile sellesse kirikusse kuuluvatele kümnetele tuhandetele õigeusklikele, rikkudes nende mõtte-, sõna- ja väljendusvabadust.

Usuvabadus kaitseb korda ja väldib konflikte, mis toovad kahju kõigile kodanikele, mitte ainult usklikele. Kõik inimesed peavad saama uskuda või olla ateistid nii, nagu see on nende südametunnistusele kohane. Põhiseaduslike õiguste piiramine on lahtine uks usuvabaduse kuritarvitamisele – riik ei tohi teha otsuseid selle üle, milline peab kirik või usk olema. Riigi kohustus on takistada julgeolekut ohustavat tegevust, milleks on EV põhiseaduse ja seadustega antud õiguskaitseorganitele vajalikud volitused ja piisavad ressursid, mida on seni suudetud eesmärgipäraselt ja edukalt kasutada. Riikliku julgeoleku tagamine ei tohi asenduda seaduskuulekatele isikutele avaldatava riikliku survega usuliste tõekspidamiste salgamiseks või muutmiseks ja minna vastuollu 21. sajandi ilmaliku õigusriigi põhimõtetega.

Kui piiratakse nunnade või ükskõik kelle võimalust uskuda nii, nagu nende süda ütleb, tehakse seda kaudselt kõigiga. „See, mida te teete kõige vähematele, teete te mulle,“ ütles Jeesus. Kui me ka ei jaga MPEÕKi kuuluvate õigeusklike arusaamu, peaksime kaitsma nende õigust oma vaadetele ja arusaamadele. See on vaba ühiskonna tunnus.

Lubagem inimestel jääda oma usu juurde, kui nad seda usku praktiseerides järgivad Eesti Vabariigi seadusi. Nad ei ole millegi vastu eksinud, et nende usku ja õigusi piirata. Eriti olukorras, kus Eestis tegutsev autonoomne kirik on Venemaa agressiooni Ukrainas ühemõtteliselt hukka mõistnud. Kirikujuhid on ajutised, kirik on igavene, nagu ütles piiskop Daniel Lepisk riigikogus.

Alla kirjutanud:

Jaak Allik, teatritegelane
Irina Belobrovtseva, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor
Arne Hiob, teoloog
Tiit Juse, jurist
Ljubov Kisseljova, Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Orest Kormašov, kunstnik ja ikooniloolane
Kalle Käsper, kirjanik
Alar Laats, teoloog
Erki Laur, näitleja
Andres Põder, EELK peapiiskop emeeritus