EKÕKi ja Pühtitsa naiskloostrit esindavad advokaadid pöördusid Eesti Vabariigi presidendi poole seoses kirikute ja koguduste seaduse muudatustega
Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise naiskloostri lepingulised esindajad, vandeadvokaadid Steven-Hristo Evestus ja Artur Knjazev, saatsid 10.04.2025 pöördumise Eesti Vabariigi presidendile Alar Karisele seoses Riigikogus 9.04.2025 vastuvõetud kirikute ja koguduste seaduse muudatustega. Allpool avaldame pöördumise teksti täies mahus.
PÖÖRDUMINE
Kirikute ja koguduste seaduse muudatustega seoses (570 SE)
Lugupeetud Alar Karis
9. aprillil võttis Riigikogu vastu kirikute ja koguduste seaduse muudatused (570 SE), mis loovad täiendavad alused (KiKoS § 3 lg 21) usuliste ühenduste ja usuühingute sundlõpetamise taotlemiseks siseministri poolt (KiKoS § 16 lg 3). Tegemist on eriti tõsise usuvabaduse riivega, kus õiguskuulekate usuliste ühenduste sundlõpetamiseks loodi seaduslikud alused, mis on täiesti vastuolus nii meie riigi põhiseaduse kui ka rahvusvahelise õigusega.
On läbivalt üle korratud, et Eestis tegutsevad usulised ühendused ei ole seadust mitte mingil moel rikkunud. Poliitiliste ambitsioonide täideviimiseks muudeti seadust, et asetada kahe konkreetse usulise ühenduse – Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (EKÕK) ja Pühtitsa kloostri – olemasolu vastuollu seadusega ning võimaldada siseministril taotleda nende sundlõpetamist. 06.05.2024 avaldusega tunnistas Riigikogu Moskva Patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks. Sellele tuginedes on ilmne, et kõik EKÕK ja Pühtitsa kloostri seosed VÕK-iga paigutuvad seadusandja silmis KiKoS § 3 lg 21 alla.
Usuvabadusega kaitstakse nii sisemisi veendumusi kui ka kollektiivset usu manifesteerimist (PS § 40, EIÕK art 9). Seejuures on usulised ühendused ise usuvabaduse kaitsealas; ilma usulise ühenduseta on usklikud haavatavad ja nende usuvabadus riivatud. Usuvabadust ei ole lubatud piirata, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust (PS § 40 lg 3). Mitte kusagil ei ole põhjendatud, et EKÕK või Pühtitsa kloostri olemasolu kahjustaks avalikku korda, tervist või kõlblust. Samuti pole esitatud ühtegi etteheidet nende usule endale,2 kuigi võetakse ära kirik, kus seda praktiseerida saaks.
Õigusriigi seadusloomes on täiesti vastuvõetamatu, et seaduse mõju ja tagajärjed jäetakse analüüsimata ja hindamata. Kuidas seaduse täideviimine ja juriidiliste isikute kustutamine registrist julgeolekuohte maandab – ei leia ühestki dokumendist ega isegi seisukohavõtust. Samuti on täiesti teadmata, mis saab nendest usklikest pärast seda. Riigikogu õiguskomisjoni esimees selgitas, et „meie eeldus on ikkagi see, et Eesti Vabariigis on seadused kõigile täitmiseks ja neid ka täidetakse,“ aga ka tunnistas, et ta ei tea, mis siis juhtub, kui kanoonilisi sidemeid ei katkestata: „mul ei ole teile siin sellist konkreetset tegevuskava pakkuda, seda õiguskomisjonis tõepoolest sellisel viisil arutatud ei ole ’mis siis juhtub, kui …’”. Sellisel viisil otsustati 180 000 inimese põhiõiguste ja -vabaduste ning tuleviku üle. See ei vasta hea õigusloome tavale ega põhiseadusele.
Seaduse täideviimisel jääb selgusetuks, kuidas inimesed saavad edaspidi oma usku praktiseerida. Riigi väljapakutud lahendus vahetada kirikut on täiesti selgelt inimõigusvastane ja põhiseadusvastane. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba ning riigikirikut ei ole (PS § 40 lg 2). Seadusemuudatuse
tõttu ei saa aga Eesti inimesed enam kuuluda enda usutunnistusele ning enda valitud pika ajaloo ja traditsiooniga kirikusse kuulumist.
Igal põhiõiguse riivel peab olema seaduslik alus ehk see peab olema seadusega ette nähtud (PS § 3), piirang peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11). Piirang peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava legitiimse eesmärgiga (PS § 11). Piirang ei tohi olla diskrimineeriv (PS § 12) ega rakendatud diskrimineerival viisil.
EKÕK ja Pühtitsa klooster on seaduskuulekalt käitunud; puudub põhjus neilt senist tegutsemisõigust ära võtta. Selline seadus ei ole kooskõlas õiguskindlusega. Igasugune usuvabaduse piirang peab lisaks põhinema piisavalt selgesti määratletud seadusel ega tohi lubada meelevaldset rakendamist. Vastasel juhul on vastuolu ka õigusselgusega. Paraku KiKoS § 3 lg 21 sõnastuses on kasutatud mõisteid nagu märkimisväärse mõjuga isik, vaimulik juht, seotud, juhinduda, mis ei taga selgust, vaid võimaldavad riigil seadust meelevaldselt sisustada olenevalt poliitilistest hoiakutest. Iga usuline ühendus, mille kanoonilised sidemed ulatuvad väljaspoole Eestit, ei saa seaduskuuleka käitumise korral garantiid oma tegevuse takistamatuks jätkamiseks.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust (PS § 40 lg 3). Riigi julgeolek ei ole selles nimekirjas, mis annaks aluse usulisi ühendusi ja seeläbi usuvabadust piirata. Julgeolek on teadlikult välja jäetud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Eesti riik on ohus siis, kui ohus on mitmekesine demokraatlik vabaühiskond. Selle tagamiseks tuleb säilitada neutraalsust kõikide uskude praktiseerimise suhtes, mis ei ohusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on demokraatliku ühiskonna alussammas, mille lahutamatuks osaks on mitmekesisus ehk pluralism. Sellele põhiseaduslikule alusele on Eesti Vabariik rajatud, aga ka teised arenenud demokraatlikud õigusriigid.
Väidetava julgeolekuohu kõrvaldamiseks rakendatud abinõu – keelata EKÕK ja Pühtitsa kloostri senise tegutsemise ära sundlõpetamise ähvardusel – ei ole ilmselgelt sobiv meede. Usulise ühenduse juriidilise isiku staatusest ilmajätmine ilmselgelt ei välista ega maanda preestrite või nunnade poolt väidetud „propaganda“ ohtu. Veel enam arvestades, et riik lubab kirikud ja kloostri lahti jätta. Venemaa ja patriarh jäävad alles ja kasutavad õigeusklike tagakiusamist meie riigi vastu oma propagandas ära.
Selleks, et pidada seadust vajalikuks, ei tohi olla muid vähem riivavaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks. Usulise ühenduse sundlõpetamine on radikaalne ultima ratio meede, mida tuleb rakendada ainult viimase abinõuna. Tavapärase usutalituse eest karistamine sellise tagakiusamise meetmega on täiesti lubamatu. Riik on juba usulise ühenduse sundlõpetamiseks aluseid ette näinud, näiteks tegevuse või põhikirja vastuolu seaduse või põhiseadusega (KiKoS § 16 lg 3 p 1) või kui tegevuses ilmnevad avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kahjustavad tunnused (KiKoS § 16 lg 3 p 2). Riik ei ole selle regulatsiooni ebapiisavust millegagi põhjendatud. Samuti jättis riik kaalumata muid alternatiive peale tegevuse lauskeelamise ja täiendava sundlõpetamise aluse loomise, mis oleks põhiõigusi vähem riivav ja eesmärgi saavutamisel vähemalt sama efektiivne. Ei nähtu, et Siseministeerium või Riigikogu oleks kaalunud ja analüüsinud alternatiivseid meetmeid, kuidas saavutada taotletavat eesmärki.
Seaduse mõõdukuse hindamisel peab usuvabaduse piirang olema vajalik ja proportsionaalne seatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, kui eesmärgi saavutamiseks on olemas vähem koormav ja piiravam lahendus, ei saa riik väita, et rangem ja ulatuslikum piirang on hädavajalik. Riik ei ole analüüsinud, miks ei oleks võimalik saavutada eesmärki leebemate vahenditega, näiteks haldusjärelevalve või teavitamiskohustuse kaudu, selle asemel, et sundida muutma usutunnistust ning enda valitud pika ajaloo ja traditsiooniga kirikusse kuulumist. Ilmselgelt puudub õiglane tasakaal riigi seatud eesmärkide ning põhiõiguste kaitse vahel, mistõttu ei ole piirang mõõdukas ega põhiseaduspärane ning ilmselgelt vähendab Eesti inimeste sidet kristluse ja oma usutunnistusega.
Usuvabaduse kaitsealasse kuulub muu hulgas kiriku sisemine struktuur ja liikmeskonna regulatsioon, kusjuures riik ei saa liikmete osas nõudeid esitada. Eelnõu seab täiendavaid piiranguid sisemisele struktuurile ning näeb ette nõudeid usulise ühenduse vaimulikele, mis läheb selgelt vastuollu usuvabaduse põhimõttega. Riigil puudub õigus öelda, kes võib või ei või olla usulise ühenduse vaimulik.
Kui üksikisik on organisatsioonis midagi valesti teinud, siis tuleb menetleda seda isikut, mitte likvideerida tervet organisatsiooni. Veel enam ei saa laiendada välisriigis tegutseva isiku vastutust kohalikele usulistele ühendustele, kel puudub välisriigis toimuva üle kontroll. Kollektiivse vastutuse juurutamine seaduse tasandil ohustab meid kõiki, sest me paneme inimesi vastutama mitte enda, vaid nende mõjusfäärist väljaspool olevate tegevuste eest. See ei ole kooskõlas demokraatliku õigusriigi põhimõtte ja inimväärikusega. Üksikute juhtumine üldistav ülekandmine kogu usuliikumisele on lubamatu.
Tänases rahvusvaheliselt ebastabiilses ja kiiresti muutuvas julgeolekuolukorras on ohtude hinnanguid vaja läbi viia erilise põhjalikkusega, et vältida otsuseid, mis võivad uusi riske juurde luua. Jäi hindamata ja tähelepanuta see, milliseid uusi ohte võib selline meede ise esile kutsuda, sealhulgas sotsiaalseid, rahvusvahelisi ja põhiseaduslikke. Vastu võetud seadusega ei maandata mitte üksnes riske, vaid luuakse potentsiaalselt uusi julgeolekuohte – nii suhetes Venemaa Föderatsiooniga kui ka Ameerika Ühendriikidega. Nii usuvabaduse kui ka kristlike ühenduste kaitse omandab üha suuremat poliitilist ja ühiskondlikku tähendust. Samuti on oht eskaleerida sisepingeid Eesti ühiskonnas, kuivõrd ligikaudu 180 000 inimese põhiõigusi piiratakse kiireloomulisena ja ilma põhjaliku, avalikkusele arusaadava analüüsita. Taolise menetluse ja sisu tõttu seatakse ohtu nii usuvabadus kui ka õigusriikluse põhimõtted.
Eeltoodust lähtuvalt me palume jätta seadusemuudatus välja kuulutamata, sest see on vastuolus põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega ning on ilmselgelt vastuolus mitmekesise demokraaltiku ühiskonna korraldusega.
Lugupidamisega
Artur Knjazev
vandeadvokaat
Steven-Hristo Evestus
vandeadvokaat
Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri lepingulised esindajad