Ristikäik Vasknarva püha prohvet Eelija skiitast Kuremäe kloostrisse
Pühapäeval, 23. augustil 2026 toimus traditsiooniks saanud ristikäik Vasknarvas asuvast püha prohvet Eelija skiitast Pühtitsa kloostrisse koos Jumalaema uinumise ikooniga.
Vaatamata vihmale, tulid palverändurid erinevatest Eesti paikadest, nagu ka eelmistel aastatel, Kuremäele, et austada Jumalaema imettegevat pühakuju ning läbida palverännaku teekond prohvet Eelija skiitast Pühtitsa kloostrisse.
Tavakohaselt toimus pühapäeva hommikul Vasknarvas prohvet Eelija kirikus enne ristikäigu algust jumalik liturgia. Pärast liturgia lõppu kutsuti kõik ühisesse einelauda ning seejärel asuti 33 kilomeetri pikkusele teekonnale.
Teel tehti kolm peatust: püha Nikolai kiriku juures Jaama külas, hävinenud püha Nikolai kiriku asukohas Agusalu külas ning veel üks peatus metsalagendikul tee ääres, et palverändurid saaksid puhata ja jõudu koguda.
Pärast Jumalaema ikooni jõudmist kloostrisse, toimus ühine palvus. Pidulik päev lõppes ühise söögilauaga. Kloostri õhtune teenistus oli selleks ajaks juba lõppenud.
Foto: Vadim Semjonov
Ajalooline teave (Pühtitsa Jumalaema uinumise naikloostri veebilehe materjalide põhjal)
Pühtitsa Jumalaema uinumise imettegeva ikooniga ristikäikude ajalugu Sõrenetsist (Vasknarvast) Kuremäele pärineb aastast 1818, mil ehitati Vasknarvai prohvet Eelija kirik, kus hoiti Kuremäel eestlastest talupoegade poolt XVI sajandil leitud Jumalaema uinumise imettegevat ikooni.
Sõrenetsi kroonika järgi ilmus Kuremäel XVI sajandil imeline tunnustäht. Varasel suvehommikul nägid karjased mäel säravat Neitsit, riietatud imelisse sinisesse rüüsse. Nad jooksid mäe poole, kuid nägemus kadus. Kui nad eemale hakkasid minema, ilmus Neitsi taas. Karjased naasesid oma külla ja rääkisid külaelanikele nähtust. Järgmisel hommikul, koidikul, läksid külaelanikud mäele ja samuti nägid säravat Neitsi Maarjat, kes seisis valguse kiirtes. Kolmandal päeval kogunesid mäele talupojad kõigist ümbruskonna küladest. Ja taas austas Neitsi Maarja neid oma ilmumisega. Ta seisis mäe jalamil, kust voolas välja allikas. Seejärel hakkas Neitsi mäe poole liikuma, peatus majesteetliku tamme juures ja kadus. Kohast, kus Neitsi Maria oli seisnud, leidsid talupojad tamme lõhest ikooni – Jumalaema uinumise ikooni. Luterlastest eesti talupojad andsid ikooni üle õigeusklikele, kes ehitasid muistse tamme juurde kabeli Jumalaema uinumise auks ja paigutasid sinna leitud ikooni. Sellest ajast hakati Kuremäed kutsuma Pühtitsaks, see tähendab pühaks kohaks.
Jumalaema uinumise püha eel kanti ikoon Sõrenetsist tema leidmiskohta. Pärast püha viidi ikoon ristikäiguga tagasi Sõrenetsi. 1892. aastast jäi ikoon Kuremäele, vastehitatud kloostri Uinumise peakirikusse. Kuid ristikäigud Pühtitsa pühakujuga jätkusid igal aastal.
1940. aastal katkestas uue võimu tulek selle traditsiooni. 1941. aasta suvel sai Eelija kirik kannatada saksa suurtükitule tõttu aga 1944. aastal juba pea täielikult hävitatud nõukogude armee suurtükitule läbi. Alles 1974. aastal anti Tallinna ja Eesti metropoliit Aleksiuse (Ridiger) õnnistusel korraldus alustada prohvet Eelija kiriku taastamist Vasknarvas. Tulevane Moskva ja kogu Venemaa Pühim Patriarh usaldas taastamistööde juhtimise vaimulikult kogenud preestrile – isa Vassili Borinile.
Kogu rahva jõul taastati kirik ja 15. oktoobril 1978 pühitses metropoliit Aleksius Vasknarva prohveet Eelija kiriku varemetest taastatud püha Nikolai kõrvaltari.
Viis aastat pärast isa Vassili surma (+27.12.1994) taastati ristikäikude traditsioon. Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Korneliuse õnnistusel kõndisid 26. augustil 1999 Vasknarva õigeusklikud elanikud esmakordselt pärast pikka pausi oma esivanemate teed mööda Jumalaema uinumise püha tähistama Pühtitsa mäel. Sellest ajast saadik toimub ristikäik igal aastal viimasel pühapäeval enne Jumalaema uinumise püha.